Kuidas ma küll siia ära eksisin?

 No hello, hello! 

Poleks arvanud, et ma kunagi üldse veel siia bloggeri maastikule naasen. Viimasest postitusest on möödunud 4,5 aastat (vauu, tegelt ka nii palju??!?!) ja tundsin, et olen kuidagi välja kasvanud sellest ja ei osanud enam sõnu nii kirja panna, et suudaks eristada enda elu laste-mehe-kodu elust. Eks nemad (lapsed ikka ainult) ka suureks kasvanud ja ei soovi enam niivõrd suurt kajastust ema poolt. Nii ta siis jäigi. 

Tegelt mul vana blogi ka täiesti alles. Küll privaatsena ja ainult minu silmadele lugemiseks.  Aga sinna kirjutamine tundus kuidagi vale. Sealne tekst on kirjutatud hoopis teise inimese poolt, kui mina. Vaimses mõttes siis. Olen praegu eluga täiesti teises kohas ja seega uus leht on ikkagi parem. Kusjuures satun sealseid positusi ootamatult tihti lugema. Eriti just laste kohta kirjutatut (võrdluses praeguse juurika kasvamisega). Vahel ikka ka enda kaalu-trenni teemade meenutamiseks. Ja eks see viimane ole ka konnasilmaks, miks ma seekord mõtlesin uuesti ikkagi bloggeri lehe avada. 

Selle viimase 4,5 aasta sisse on jäänud mu täiskasvanuea kõige parema vormi aeg (põhjuseks siin on jõusaal, mu kadunud armastus) ja napilt ka kõige hullema vormi aeg (rasedused on mu komistuskivid, mis teha). Praegu olen siis selles viimases etapis, nagu võib eeldada, eks. Ega muidu ei võetaks nii meeleheitlikke samme ette, nagu uuesti blogima hakkamine. 

Võiksin ju öelda, et uue aasta algusega sain uuesti hoo sisse ja nüüd tuleb siia selline edulugu, et ohhooo, aga FAIL. Ei tule. Varsti pool kuud juba möödas, aga hoog pani kuhugi teise suunda ajama. No ehk suudan ta enda suunas tagasi meelitada, kui siin aegajalt halan või nuhtlen end (no loodetavasti ikka kiidan ka aegajalt). Eks näis. Õnneks keegi seda linki ega mind nagunii ei tea, seega hea koht ausalt lahata seda va kaalulangetuse rännakut. 

Tervislike tegudeni!